Kiirustamata liikumine on nagu kehas harmooniasse naasmine

On päevi, mil keha näib olevat endast veidi ees. Tundub, et kõik on kontrolli all, kuid sees valitseb kerge elevus, nagu üritaks miski pidurite küljest lahti murda. Tunne, et see võib muutuda ebamugavaks: raskustunne, väsimus, soov istuda, lamada või, vastupidi, vahetpidamata kõndida. Sellistel hetkedel on äärmiselt oluline mitte lisada endale veelgi rohkem liikumist, vaid vastupidi, leida aegluses rahu. Kõndimine ilma kõrvaklappideta, ilma telefonita, lihtsalt vaikuses ei ole ainult füüsiline tegevus. See on protsess, mille käigus keha näib oma loomulikku tempot mäletavat. Samm-sammult sisemine pinge vaibub. Hingamine on ühtlustunud. Kaob soov kiirustada. Jääb vaid sina — ja tunne, et kõik sees toimib jälle nii, nagu peab. Mitte kiiresti. Mitte aeglaselt. See on õige.